Tere kallid blogilugejad üle pika-pika aja. Loodan, et te veel meie blogist loobunud ei ole. Nimelt oli meil vahepeal probleeme nii interneti, kui ka arvutitega. Kõigepealt lukustas end minu arvuti ning veidi hiljem muutus Rita arvuti klaviatuur ainult pool-töötavaks. Seega ei olnud meil eriti võimalust enda tegemistest kirjutada. Vahepeal käisid meil külas Rita vanemad ja ta õde, kes ka meile asendusarvuti tõid ( suur aitähh! ) .Aga ma teen nüüd kokkuvõtte vahepeal toimunust.

Oleme nüüd väiksema koormusega töötanud kui enne ning tänu sellele on mäepäevi päris palju olnud. Ilmad olid vahepeal väga kevadised, päeval vähemalt 10 soojakraadi nii orus kui mäel ning päris kevadine tunne oli, sest lund oli vaid nõlvadel, külas hakkasid juba vaikselt lilled õitsema ning linnud laulsid. Vahepeal oli siin päris rahulik ning saime päris palju aega lumelauapargis veeta ning uusi vigureid õppida või siis vanu lihvida. Tööl on kõik palju lihtsamaks muutunud, meile lisandus ka hooldusesse uus töötaja Josef, kes kõik väga kiiresti ära õppis. Tänu temale on nüüd meil rohkem vaba aega. Ka reedesed päevad, mis muidu raskeimad nädalas olid on nüüd palju lihtsamad. Nimelt on reedeti jube palju hooldust, sest kogu laenutuse kama tuuakse tagasi. Viimased reeded on minu ja Rita ülesanneteks olnud vaid asjade ära panemine ning hooldust tegid tore Josef ja nõme Dietr. Laupäeviti tegime kõik koos laenutust ja pühapäeviti ka. Nädala sees olime kas tsipa poes tööl või siis tegime lumelauaõpetusi. Ka Rita tegi hiljuti oma esimese lumelauaõppe. Ülemus otsustas Ritale mitte anda tavaõpet mäel vaid kohe freestyle õppe lumelauapargis. Rita sai sellega väga hästi hakkama ning ka õpilased jäid kursusega väga rahule. Mina olen siiamaani vaid algajaid mäel õpetanud. Kurb.

Kui Rita vanemad siin olid, õnnestus meil ka kogu nädal vabaks saada ning saime koos teiste eestlastega erinevaid keskuseid külastada. Üle pika aja teiste inimeste suust eesti keelt kuulda oli väga harjumatu. 12. veebruaril tähistasime ( ka 13.dal) Rita sünnipäeva, kes nüüd juba 20 aastaseks sai. Nädal Rita vanematega möödus väga kiiresti ning peagi oligi käes jälle aeg mil omapead jäime. Täna saab läbi ekstreemse aja esimene nädal ning kaks nädalat on veel ees ootamas. Peale seda peaks siin päris vaikne olema. 17. märtsil on oodata juba uusi külalisi – minu pere, kes tulevad meid siia vaatama. Nüüd siis hakkame jälle blogi pidama, loodan et tihedamini kui viimased kaks postitust.

Tere üle pika aja. Oleme nüüdseks Austrias olnud juba 73 päeva, mis tundub jube lühikese ajana. Kahju, et aeg nii kiiresti mööda läheb. Oleme siinse eluga juba päris ära harjunud, näiteks prügisorteerimine, eurod ( nüüd ka Eestis), siinsed eluviisid ja pea kõigega. Tsipa harjumatu on veel kohalikust keelest aru saamine, kuid ka see areneb pidevalt paremuse poole. See on saksa keelest väga erinev, hääldused teised ning ka sõnad teised. Aga kõla poolest see keel mulle väga meeldib, missest et ma sellest väga aru ei saa. Meil on tööl jälle mõned uued töötajad, üks lumelauaõpetaja Klaus ning hoolduses Josef. Tore, et meile keegi hooldusesse juurde palgati, sest mõningatel päevadel tundus, et suusad ei saa eal otsa ning neid tuleb aina juurde ja juurde ( hooldusesse). Praegu on hoolduses ka üks kohalik mees Dietr, kuid ta on päris ülbe ja arvab et teab kõike ja oskab kõike. Meie peame Josefile ka väljaõpet tegema, kuid Dietr tahab kõike ise teha ja ainult karjus meie uue töötaja peale. Õnneks ülemus märkas tema ebaviisakat hoiakut ning riidles temaga ning käskis tal saapaid riiulitel korda seada ning mina tegin talle ise väljaõpet. Ka ei tee Dietr tööd väga korralikult, sest ma olen juba pidanud tema ,,valmis’’ tehtud suuski üle hooldama, sest need ei ole korralikult tehtud. Tundub, et ülemus on minu ja Ritaga väga rahul, seda tagasisidet oleme ka teistelt töötajatelt kuulnud, et me ühed nende lemmikud oleme. Viimased päevad, mil ma kirjutanud ei ole on möödunud nagu tavaliselt : mäel ja siis tööl. Ilmadega on meil siin väga vedanud, enamasti on iga päev taevas pilvitu ning päike paistab. Mäe peal on lumi mõnusalt pehme ning puhates saab ka päikest võtta. Oleme juba üsna pruuniks muutunud. Minul sai ka üks päris stressirohke periood läbi, sest võrreldes eelmise hooajaga oli mu lumelauatase täiesti miinusesse langenud. Õnneks õppisin oma vigadest ning täna muutus kõik juba paremaks. Täna oli ka lumelauapargis suur võistlus : Austrian freeski open, mida me ka jälgisime. Tase oli väga kõrge, enamustele jäid ühekordsed saltod väheseks ning tehti kahekordseid. Ka oli võistluse jaoks tehtud spetsiaalne obstaakel, mis nägi väga ulmeline välja ( cannonbox umbes 10m gapiga ning umbes 7m gapiga hüpe down-reilile. Maandumine ja hüpe olid omavahel eraldatud ning maast umbes 5-7m kõrgusel).

(Suur aitäh Mariellile, kes pildi otsis, nüüd saate parema aimu, mis siia ehitati)

Mäel on ka inimesi juba kõvasti rohkem, sest praegu on mitmetes riikides puhkustaeg, meile tähendab see tööaega. Tööl läheb muidu kõik juba päris sujuvalt, ka Rital, kelle saksa keel on muutunud üsna vähesest täitsa valmis suhtlejaks. Homme nagu ikka oleme tööl ( laupäeviti pea alati), kuid Rita saab ka korraks mäele minna ( töötab kella kahest). Kohevarsti tulevad Rita vanemad ja ta õde meile külla ning siis saame ka vaba aega nautida. Egas midagi, auf wiedersehen!