Teisipäev, 28.12.2010

Tänane päev möödus nagu eelmisedki - töiselt. Praegu on Austrias esimene turistibuum ning tööd on palju. Laenutustest hakkab ka varustus otsa saama. Iga päev ei jõua sellisel ajal blogi kirjutada, sest koju jõudes oleme rampväsinud, teeme kiire söögi ning ruttu magama. Eile suutsime õnneks ka kodu koristada, hakkas juba päris seapesaks muutuma. Eile käisime jälle nädala toiduvarusi täiendamas ning üritasime ka ühepajatoidu jaoks materjali otsida, kuid näiteks kaalika leidmine on võimatu. Ühepajatoidu jaoks saime hakkliha,kartuli,porgandi ja kapsa. Peaks piisama. Täna algas päev nagu tavaliselt - hommikul varakult tööle. Tööle jõudes öeldi, et Rita läheb teise poodi tööle ning mina jään põhipoodi. Veidi kurb, sest oleme harjunud koos töötama. Laenutuses oli minu jaoks inimeste rekord, laenutussaba oli pea uksest välja. Külastajate hulgas oli ka grupp Venemaalt, kes oskasid vaid emakeelt. Päris naljakas oli vaadata kuidas üks kolleeg neile varustust anda üritas. Mina oma paari sõnalise oskusega püüdsin ka natuke aidata. Lõunapausil helistas mulle ülemus ning ütles, et ma pean täna kella 14:00'st lumelauaõpet tegema. Esimene lumelauaõpe sai ka tehtud ning üritasin endast maksimumi anda. Õpilasteks olid umbes 25 aastane paar Saksamaalt. Alguses oli päris raske, kuid lõpuks olid nad juba väga rahul, sest 2 tunnise õpetamisega oskasid nad juba veidi pöörata ning enesekindlus oli ka palju suurem. Kursuse lõpus ütlesid nad, et kursus oli super ning nad jäid minuga väga rahule ning premeerisid mind ka 10 Eurose jootrahaga. Peale kursust hakkasin põhipoodi tagasi minema, kuid suusabuum annab ka tunda, gondlijärjekord oli ca 20 minutit ning kõik trügisid jubedalt. Kella viie paiku jõudsin põhipoodi ning Rita oli ka juba seal ( ta tuli õhtul teisest poest põhipoodi töötama ), tegime veel veidi laenutust ning nüüd jõudsime koju. Teeme süüa ning homme jälle tööle. Hommikupoolel olen mina tööl, pärastlõunal Rita. Varsti tulevad meie sõbrad külla ning varsti on Eestis ka juba euro. Meie oleme juba päris harjunud, kuid siiski arvutame kogu aeg kõike kroonidesse ümber. Ja palun saatke üks lumetorm Eestis siia ka, meil hakkab varsti lumi otsa saama!

Es geht schon

Eile oli jõululaupäev ( või reede ) ning pühademeeleolu ei olnud päeval just kõige suurem. Päev möödus rahulikult töötades ning saime tsipa varem lahti kui tavaliselt. Kuna tegemist oli ikkagi jõululaupäevaga, siis ilma traditsioonilise jõulusöögita seda õhtut veeta ei saanud. Rita vanemad saatsid meile jõuludeks pühademeeleolu paki ( suur, suur aitähh teile! ) ning saime jõuluõhtuks verivorste praadida. Meie õhtusööming ei olnud vast nii rikkalik kui kodustel, kuid jõulusöömingule tavapärase megatäis kõhu saime ikkagi. Tegime verivorstide kõrvale praekartulit ning verivorste sõime vaarika moosiga, mis maitses üllatavalt hästi! Prae kõrvale jõime veini ning peale sööki tegime väikese suupiste vaagna metsseavorsti, juustu ning cerrano (brochutto) singiga. Täna pidi tööl olema väga töine päev, sest pidid saabuma külastajad Saksamaalt, kuid nagu ka Eestis on Saksamaal praegu lumetorm ning päev möödus peamiselt niisama istudes. Lõunapausil käisime Mayrhofenis Ritale seljakaitset ostmas ning selle ka saime. Pakkusime peale lõunapausi teistele töökaaslastele ,,Kalevi'' piparkooke ning nad olid väga üllatunud, sest siin nad piparkooke ei söö. Neil pidid olema midagi sellelaadset, kuid nii häid ei olnud nad veel kunagi maitsnud. Tänased sakslased peaksid homme nüüd kõik koos jõudma ning homme peaks tööl täielik kaos olema. Aga eks näis mida aeg toob. Jagan teiega ka meie humoorikatest juhtumistest. Üleeile said meie korteri üürijad kõhutäie naerda, kui vajasin nende abi et vetsu uks lahti muukida. Rita oli ennast kogematta sinna nii lukustanud, et võti enam lukku lahti ei keeranud. Siis eile pidime puhastama mõningaid suusakeppe ning just sellel ajal oli meie ülemus meie läheduses. Nähes ämblikku ühe suusakeppi peal ( Rita kardab hirmsasti ämblikke ) viskas ta reflekstist suusakepi käest minema , mis maandus ülemusele selga. Vot selliseid vahejuhtumisi on meil olnud . Nüüd teeme endale midagi õhtuks süüa ning varsti juba magama, sest homme peaks päris raske päev olema.

Päris kaua pole postitanud. See on sellepärast, et me oleme pea iga päev mäel käinud ning peale seda ka tööl ning pole jaksu olnud, et veel arvutisse minna ja maailma aeglaseima internetiga tegelema hakata. Esmaspäev möödus mäel ning hiljem tööl. Nädala sees on tööd kõvasti vähemaks jäänud, kuid nädalavahetused on päris hullumeelsed olnud ning nii ka edasipidi. Meil on siin kujunenud juba oma seltskond, kellega mäel ringi tuhiseme ja after-ski'del käime või niisama koos oleme. Sinna kuuluvad peale meie siis belglased ( Glen & Sten ) ning Nikolai ( saksa-austerlane). Oleme ka uusi inimesi kohanud, peamiselt siis meie poe suusa- ja lumelauaõpetajad. Enamus neist on siin juba mitmendat hooaega ning austerlasi ehk kohalike on nende hulgas väga vähe. Õpetajad on pärit kas Inglismaalt, Hollandist, Belgiast, Saksamaalt, Taanist või Rootsist. Peaks ära mainima, et flaami keel on väga naljakas - põrisemine ja susisemine( belglased ja hollandlased räägivad seda).
Teisipäeval käisime jälle mäel ning tööle me minema ei pidanud. Ilmad on meil iga päevaga aina soojemaks läinud. Kui teisipäeval püsis temperatuur 0 lähedal siis tänaseks oli mäel temperatuur juba +10. Lund on ka vähemaks jäänud. Mäel küll on, kuid mida madalamale orgu laskuda, seda vähemaks seda ka jääb. Seeest lubas homme-ülehomme lumelisa ning ka külmakraade. Kuid muu ilm on mäel alati super olnud - päikesepaiste, vähe pilvi ning superhea nähtavus. Ka lasime eksta blogi jaoks endast mäel ühe pildi teha (teisipäeval siis) :

Peale mäge läksime koos teistega after-ski'le ning olime mõned tunnid seal. Saime teada, et suusaõpetajatele kehtib enamus baarides 50% allahindlus ning seda ka mäel. Reeglina on see vaid suusakooli jakiga, kuid meil on ka suusaõpetaja kaardid ning vähemalt teisipäeval need toimisid (loodetavasti ka tulevikus). Kolmapäev algas minu jaoks äärmiselt ebameeldivalt. Eelmisel päeval kukkusin veidi käe peale ning see tegi ka valu. Õhtul after-ski'l unustasin selle aga ära ning hommikul andis see ka kõvasti tunda. Ma ei saanud kätt peaaegu üldse liigutada. Ei tahtnud mäepäeva aga raisku lasta ning laenasin Ritalt ühte randmekaitset ning läksime mäele. Kandsin randmekaitset kuni praeguse hetkeni ning nüüd on käsi juba tunduvalt parem. Kolmapäeval vajas tööandja vaid ühte meist poes ning mõtlesime, et läheme ikkagi koos, lihtsalt kirjutame töötunnid ühele meist üles. Otsustasime Rita kasuks, sest tal on töötunde veidi vähem kui mul. Tööd tegime ikkagi koos, kuid mina võtsin veidi vabamalt. Üks hetk tuli laenutusse päris palju inimesi ning Rita vajas ka minu abi. Tööl oli ka Tiit-san (pensionär, ta nimi algabTiit'ga ja siis midagi veel, minu arust on see Tiitsan, ei ole kindel), kes veidi stressi tekitas, sest ta ei ole just väga hea tiimitöötaja. Tegime siis sellest hoolimata koos laenutust ning üks hetk ütles tööandja meile, et nii palju rahvast on, et pange siis juba mõlemad tunnid kirja. See oli isegi päris üllatav, arvestades nende väikest ihnust, kuid meeldiv. Õhtul tuli meile ka Nikolai veidiks külla, tegime süüa ning rääkisime niisama juttu. Täna käisime jällegi mäel ning üks hetk küsisime ülemuselt snowbikesi (jalgrattaid lumel) ning läksime oma seltskonnaga nendega mäe peale reklaami tegema ( mina, Rita, Glen , Sten, Nikolai). Sõitsime mäel kuni sulgemiseni ning siis läksin mina tunniks tööle ning Rita tuli koju süüa tegema. Ta tegi meile super õhtusöögi, millega just ühelepoole saime ning nüüd teeme jälle moonirulle. Homme on meil jälle töö. Homme on ka jõulud, kuid väga imelik - jõulutunnet kohe üldse ei ole. Tsau!

Pildid!

Täna ma pikalt ei kirjuta, laadisin hoopis blogisse oma telefoniga tehtud pilte. Esimesel pildil on vaade meie rõdult orule päikesepaistelise ilmaga. Päris hea või mis?

Selline näeb välja meie peamine töökeskkond. Selles ruumis teeme suusahooldust ja parandame kõike võimalikku. Kõrval ruumis on laenutusruum, kus me ka töötame, kuid sellest mul pilti kahjuks ei ole. Pildil on sinises Rita, kes sulatab kliendi suuskadel auke kinni.

Veel üks vaade meie rõdul, see on siis otsevaade ning seal on ka näha üks tõstuk, mis mäele viib. Veel see ei tööta, kuid ehk varsti hakkab tööle. All orus on ka meie töökoht.
See on meie töökoht - Schiestl Sport.

Põhihooaeg on algamas

Täna algas tööl põhihooaeg, mis tähendab ,et meil on palju tööd ning 25. detsembrist - 6. jaanuarini pidi see veel eriti hull olema. Tööpäev möödus päris kiiresti, kuna peaaegu kogu aeg oli tegemist - kas suusa hooldamist, laenutamist või millegi parandamist. Meie uus töötaja ( pensionär ) tekitab ka natuke stressi, sest ta unustab kogu aeg ära mida tegema peab ning küsimise asemel üritab ta ise hakkama saada. Samas ma ei pane pahaks, sest selline hakkamine tema eas on igati kiiduväärt. Natuke paha on ainult see, et kui me tema valesti tehtud tööd parandama peame. Aga pole hullu. Täna suutsin suurest laenutushoos ka ühe suusakandiga endal käe katki teha. Põris tore arm jääb sellest haavast ( sellise kujuga [ ) ] ). nagu naerunägu :). Aga täna muud huvitavat ei juhtunudki. Praegu sööme ning varsti juba tuttu!

Meie töökollektiiv laieneb iga päevaga!

Täna oli meil jälle hommikupoolik vaba ning ega vaba aega raisata saa. Seepärast suundusime kohe varakult mäele. Olime jälle varakult mäel (8:30) ning ilm oli väga hea. Vähesed pilved, kuid temperatuur oli juba pehmem, umbes -5. Rita tegi hommikul mäel pilte, mina tuhisesin niisama ringi ning hiljem trehvasime üksteist lumelauapargis. Lumelauapargis oli ka meie kaastöötaja Glen ( belgiast) ja hiljem liitus ka ta raske nimega sõber. Harjutasime veidi, kuid tunne ei olnud kumbagil väga hea. Pealegi oli ka päike asendunud pilvedega ning nähtavus muutus 3 korda halvemaks. Tegime ühel hetkel väikese pausi pargirestoranis ning lootsime, et ehk on peale seda parem sõita. Nähtavus oligi kõvasti parem, kuid inimesi oli umbes 21 korda rohkem kui enne. Mõtlesime, et aega on seda parki sõita veel 5 kuud ning läksime jälle buttereid õppima ( trikid niisama sõites ). Lihvisime oma trikipagasit ning peagi oli kell juba pool 1 ning olime juba surmväsinud. Otsustasime, et läheme parem kohe ära, sest tahtsime Mayrhofenis käia ühes lumelauapoes, et Rita lumelauaklambreid ümber tõsta ning ka Billast läbi käia ( Billa on toidupood). Täpselt siis, kui oma seljakotid mäestaabist ( meie töökohal on ka mäe peal pood) võtsime, muutus ilm halvaks. Tuul tugevnes, lund hakkas sadama, temperatuur langes ja nähtavus muutus põhimõtteliselt olematuks. Olime õnnelikud, et olime otsustanud ära minna ning suundusime jällegi Penkeni gondlijaama, et sealt gondliga alla Mayrhofenisse sõita. Mayrhofenis lasime Rita lumelauaklambrid korda teha, hüppasime Billast läbi ning suundusime rongijaama, et sealt rongiga sõita meie linnakesse, kus ka meie töökoht on. Tööl ootas meid ka uus töötaja, kellele ka väljaõpet tegema pidime. Nimest ma tal aru ei saanud, kuid ta oli juba pensionär. Umbes 60-70 aastane mees. Aga ta oli väga kraps ning tundus, et ta naudib hetkel oma teist või kolmandat noorust. Rahvast oli täna poes juba palju rohkem kui varem ning tööd oli ka palju. Rita ja meie uus pensionär tegid koos suusahooldust ning mina panin enamus ajast ühtedele suuskadele klambreid peale. Tööpäev möödus kiirelt ning ülemus ütles õhtul, et mäestaabis oli ka eestlaste grupp käinud, kes olid väga üllatunud, et neil ka eestlased tööl on. Võibolla vajab nende grupist üks noorem laps lumelauaõpet. Seda teeb talle vajadusel Rita. Peale seda uudist oli tööaeg läbi ning jalutasime koju. Kiire pesu, friikartulid ja baguetted ahju ning nüüd ootame millal need juba valmis saaksid, kõht on jube tühi. Homme jälle tööle ning homsest algab meil ka nüüd päris õige töö pihta, praegu oleme saanud oma tundide eest pool palka, edaspidi saame täispalka. Peatse lugemiseni!

16. detsember 2010

Küll see aeg möödub siin ikka kiiresti. Peagi on käes jõulud ning siis juba uus aasta. Päevad on möödunud tööl ning vahelduva eduga ka mäel. Eile hakkasime pärastlõunal tööle suunduma, kuid viimsel hetkel helistas tööandja naine ning ütles et me ei pea tulema ning võtke parem päev vabaks. See oli päris suur kergendus, sest koduseid tegemisi oli meil päris palju ning neid ei jõua pea kunagi peale tööd teha - väsimus on tavaliselt liiga suur. Niisiis täitsime oma vaba pärastlõuna pesu pesemisega ning tegime uuesti moonirulle, seekord tulid need jumalikult hästi välja. Peale pesu pesemist saime lõpuks lihtsalt kodus istuda, puhata, rahulikult süüa, vaadata telekat ning niisama olla.
Täna oli meil jälle hommik vaba, pärastlõunal töö. Ilm oli mõnus - päike paistis ning sademeid ei olnud. Hoolimata suurest külmast ( ca -14 mäel ), võis päeva mäel edukaks lugeda. Olime kohe varakult gondlijaamas ning jõudsime mäele üsna esimestena. Nii tuleks alati teha, kui Austrias mäele lähed, sest siis on rajad täiuslikus korras ning väga hea on sõita. Sõitsime mõned ringid mäel ning otsustasime lumelauaparki minna. Mõnus üllatus oli see, et palju oli juurde ehitatud. Lumelauaparke peaks sinna kõrvuti 4 tulema. Hetkel on valmis ,,lastepark'', mida sõidavad enamus sõitjad, sest see on soojendamiseks ja niisama lustimiseks väga hea. Ka on valmis Public park, kus on kõige crazymad reilid (raudtorud) ja boxid (kastid), mida mina näinud olen. Public pargis on ka kaks hüpet, mõlemad üüratult suured (ca 15m ) ning ehitamisjärgus on Pro park ( veel suuremad hüpped ). Ja kuhugi peaks veel üks park ära mahtuma. Arvatavasti see info on huvitav ainult Martinile ning teistele lumelauduritele, vanematele võib see kui mingi teine keel kõlada. Meie veetsime oma hommikupooliku lastepargis, kus oli 4 hüpet järjest ning umbes 10 boxi ( kasti). Umbes 2 tundi intensiivset harjutamist ja ei suutnudki enam väga seal sõita. Siis läksime ühele sinisele nõlvale buttereid harjutama ( niisama laskumise peal tehtavad trikid ) ning peale seda seadsime suuna Penkeni gondlijaama juurde, et rongiga tööle sõita ( suusabussid sellel ajal ei sõida - peab järgmisesse linna sõitma, kust rongi peale minna). Tööle jõudes ootas meid ees umbes 13 paari suuski, mis hooldamist vajasid. Peale nende seadsime korda lumelauariiulid ning monteerisime mõned suusaklambrid. Tööaeg läks väga kiiresti, sest tööd oli palju. Peale seda nagu tavaliselt koju ning nüüd istungi siin ja kirjutan postitust. Homme pidi meil olema täispikk tööpäev, kuid saime hommikupooliku vabaks - läheme jälle mäele, ilm peaks ka päris hea olema .
Kirjutan mõned tähelepanekud ka Austria kodanikest ja kultuurilistest erinevustest . Kõik inimesed, olgu nad kas võõrad või mitte, teretavad pea kõiki ning kostitavad sind naeratusega. Alguses oli see päris harjumatu, kuid nüüd oleme ka meie need, kes kõiki tervitavad. Võrreldes eestlastega tunduvad inimesed ka palju viisakamad. Kõik vabandavad või tänavad iga asja peale. Inimesed on pealtnäha väga sõbralikud ning abivalmid. Tegelikult isegi enamus on, kuid tihtipeale on ihnus see, mis mõnedel välja lööb ( meie tööandjad ) . Näiteks ei tahtnud nad anda meile superliimi, sest see on liiga kallis. Tasuta hooldust oma varustusele teha ei saa, peab maksma. Kuid üks teine töötaja, kes samas kohas pea 6 aastat töötanud on ütles, et Austria rikkad inimesed ongi sellised. Tema ( Daniel ) on seeest väga lahe, annab meile soovitusi, kuidas nendega toime tulla ning annab ka muid soovitusi. Näiteks pidime tasuta lumelaua hooldust siis küsima, kui neil meie abi töövälisel ajal vaja on. Meie tööandjad pidid olema väga jõukad inimesed, kuid seeest sõidavad nad umbes 1998 aasta Volkswageniga, tütar on oma raha eest soetanud aga tuttuue Audi. Ka lööb nende ihnus välja, kui mõni klient palub abi kõige lihtsama asjaga - klambrite asetamisega ( vajab umbes 1te minutit ning kruvikeeramisoskust) - see läheb ilmtingimatta teenuse alla. Suusahoolduse eest küsivad vahel rohkem raha, kui suusad rohkem tööd vajavad, kuid masin teeb kõik suusad sama kiiresti ära. Samas nad on seni olnud väga abivalmid ja sõbralikud, kuid see ihnus lööb vahepeal välja. Kuid meie ülejäänud töökollektiiv on väga lahe (kõik uued töötajad on lumelaudurid) - Daniel ( 27 aastane, kohalik, töötab samas kohas juba 6 aastat ja on rahul, kuid ütles et tööandjate iseloomuga peab lihtsalt leppima ) ; Niclas ( rootslane, 22 aastane, lõbus ja sõbralik) ; Nikolai ( Viinist pärit 30 aastane hipi, kes näeb välja nagu 20 ) ; Glen ja ta väga raske nimega sõber ( Belgiast pärit 22 aastased ülikoolilõpetajad, väga sõbralikud ja lahedad) ; Sander/Sonder/midagi muud ( Hollandist pärit noormees, kes on veits imelik, ei sobi teiste uute töötajatega väga kokku ) . Veel teistest kohalikest ( tulles tagasi sõbralikkuse ja abivalmiduse juurde ) - suusabussi juht on superlahe, alati naeratab kui meid juba näeb, ning teretab kohe, väljudes lehvitab ja ütles nägemist. Tihtipeale oleme olnud mäelt tulles ainukesed reisijad ning siis on ta küsinud lihtsalt, et kuhu sõita soovite ning viib meid meie soovi järgi kohta, kuhu palume. Ning see ei pruugi isegi ta tavalisse teekonda kuuluda. Väga tore ja muhe bussijuht! Siis meie üürijatest - Margit ( töötab nädalavahetuseti Penkeni tõstukijaamas piletimüüjannana, ülejäänud aja 5 kuuse Verenaga kodus) on väga abivalmis ja sõbralik. Ta on meile alati vastutulelik olnud ning vahest tundub, et ta on meie vastu ehk liigagi hea. Näiteks sõidutab ta meid iga esmaspäev poodi ( kodust on pood umbes 2km kaugusel, kuid mööda looklevaid mägiteid on see tee tunduvalt pikem). Siis kui me oleme palunud talt natuke kakaod ja natuke jahu laenata ( mõlemat ca 5 sl ), on ta toonud meile terve paki kakaod ja terve paki jahu. Tagasihoidlike eestlastena oleme võtnud ainult oma jao ning ülejäänud tagasi andnud. Ning eile viisime neile ka moonirulle. Ka ostis ta meile uue panni, sest eelmine oli päris halb. Ka veidi naljakas vahejuhtum kolmanda toiduaine laenamisega - palusime soodat ( ei teadnud täpselt, kuidas see saksa keeles on ning ütlesin Soda) ning ta tõi meile 1.5l mineraalvee ning vabandas, et tal soodavett ei ole. Seepeale seletasin talle, mida mul tegelikult vaja oli ning ta tõi mulle küpsetuspulbrit. Ka saame talt tolmuimejat laenata ja pesumasinat kasutada ning saime ka probleemita superliimi kasutada. Ka aitas ta meid telefonikaardiga, sest me ei teadnud täpselt mis me nüüd ostsime ning ta käis seepärast postijaamas, et selle kohta uurida. Tänu talle on meie elu siin kindlasti palju lihtsam. Tal on ka veel lapsi - 9/10 aastased poeg ja tütar Georg ja Maria. Tema abikaasa Michael'i kohta ei oska väga palju öelda, sest teda olen haruharva näinud. Niipalju tean, et ta on lihunik ning tema tehtud 7 suurt ja isuäratavat suitsuvorsti kuivavad garaažis. Rohkemate inimeste kohta ma lähemalt kirjutada ei oska, sest ei ole lähemalt rohkematega kokku puutunud va lumelauaõpetajad Ralf ja Hannes, kelle mõlema suud vahutavad kui nad räägivad, kuid nagu teisedki austerlased - väga sõbralikud ja abivalmid.
Kultuurilistest erinevustest - meie kodust ca 200m kaugusel on kirik, mille ees on ka väike kalmistu. Kõik hauad on väga ilusad - rohkete kaunistustega, peamiselt metallitöö, kuid mitte midagi ülepaisutatud. Iga päev on nad lumest puhtaks tehtud omakeste poolt ning reeglina põleb iga haua ees iga päev värske küünal. Inimesed käivad arvatavasti iga päev kalmistul. Inimesed on siin reeglina kõik usklikud. Ka meie köögis on ristilöödud Jeesus ning koridoris mõned religioossed loosungid. Inimesed käivad iga pühapäev kirikus. Usklikuse juurde tagasi tulles - kui me käisime linnapea juures end linna sisse kirjutamas, küsiti ka meie usku - vastasime eigentlich keine ( tegelikult ei olegi ) ning nii linnapea kui meie üürijanna hakkasid naerma.
Tulles kohaliku muusika juurde - pea kõik teavad kõiki laule ning ei pelga neile ka kõvahäälselt kaasa laulda. Muusika on umbes nagu meil Anne Veski / Ivo Linna rohke taustatümpsuga. Lauldakse peamiselt mägedest ning nendega seonduvast nt suusatamisest, ilmast, after-ski'st ( peale mäge minnakse baari ning võetakse mõned alkohoolsed joogid, vihutakse tantsu ja lastakse end lõdvaks).
Veel oskan öelda, et alkoholi liigtarbimist siin näinud ei ole, pole näinud ühtegi asotsiaali ning prügi maha ei visata. Tänavatel on isegi väga vähe prügikaste, inimesed pistavad prügi vist taskusse.
Uuesti prügi juurde tulles - prügi sorteerivad 99% inimestest. Ka meie! Prügi sorteeritakse siis - biojäätmed, klaas, pakendid, paber ning ülejäänud prügi. Alguses oli harjuda raske, kuid nüüd on süsteem juba sees.
Nagu arvata võib on ka linnade ilme teine kui Eestis. Siin on ühtlane alpimajakeste stiil, veidi sarnanevad Saksamaal ehitavate majadega. Linnatänavad on siin üsna kitsad, kuid alati väga korras ja lumest puhtaks aetud.
Erinevused toidulaual ning sellega seonduv - siin ostetakse tavaliselt pikemaks ajaks toit ette, näiteks kohe 6kg jahu, sama palju suhkrut, kast vett ja nii edasi. Ning üks erinevus mis mulle väga meeldib - KUKLID! Siin süüakse palju kukleid ning ka poes saad osta 8 kuklit 60 sendi eest ( 8 kuklit pakis - ca 8-9 krooni, see siis odavaim variant). Kukleid on erinevas suuruses, erineva värvi ja maitsega. Täielik kukliarmastajaparadiis. Muidugi on neid ka Eestis, kuid see pole ikka see sama. Liha on siin kõvasti kallim kui Eestis - ca 2-3 korda. Ja kilekotte poes käies ei kasutata, inimesed laovad asjad korvi ning seejärel aotosse. Tihtipeale on neil autos pesukorv või sellelaadne asi ning panevad oma toidud sinna.
Siis erinevus töö ja teenivusega - siin on peamised rikkurid farmerid, kes Danieli sõnul pidid väga-väga rikkad olema. Kuid maapinna hinnad on siin kallid. Seeest riik pidavat farmereid ja põllumajandust toetama, kas madalamate maksude või siis erinevate toetuste näol. Niisiis kõik Austriasse lehmi pidama!

Votttt selline pikk postitus seekord, kui midagi unustasin, siis lisan tulevikus ka selle!

22. päev Austrias

Eile sai siis ametlikult täis meie kolmas nädal Austrias ning täna algas neljas. Tunne on hea, kuid ilm on halb. Eile pidi mul olema snowbike koolitus ning arvasin, et see on väga igav ning meeleolu ei olnud just kõige parem. Veel halvemaks muutus see siis, kui öeldi et tuleb jalga panna suusasaapad ning ka minisuusad. Rita tundis end eriti hästi, sest tema ei pidanud kaasa tegema ning neid saapaid jalga ajama. Kuid karma maksis Ritale kätte ning viimasel hetkel ütles meie tööandja, et tegelt peaks Rita ka ikka koolitusest osa võtma ning ka tema ajas endale varustuse selga. Koolitusele läksime 4kesi + õpetaja Ralf. Mina, Rita, Glen (uus töötaja Belgiast) ning Niclas (rootslane). Koolitus kestis umbes 2 tundi, millest 45 minutit tegime kohvipausi, sest nii meie, kui ka õpetaja ei tahtnud selle külmaga mäel olla. Esimese 10 minutiga oli kõigil nii sõit kui ka õpetamine käpas ning asusime sinistelt nõlvadelt punastele. Vaikselt hakkas kõigi arvamus snowbike'st muutuma - see oli üllatavalt lahe! Ralf ei andnud meile aga ka väga armu ning ühel hetkel jäi ta punasel raskusastmega raja ääres seisma ning näitas kuhu me edasi suundume superjärsule offpiste rajale. Tema sõitis ees ning meie kõik sõitsime tema järel offpistele. Vähemalt meetrine puuder + mitte just kõige lihtsam nõlv oli väga-väga lahe. Ühel hetkel jäi ta seisma ning näitas näpuga ühele kaljunuki peale ning ütles, et proovime siis juba hüppamist ka. Meie reaktsioon oli umbes selline - What ?!?!? Are you crazy? Selle peale suundus ta sellesse hüppese ning ka meie tegime selle soorituse ära. Peale seda sõitsime niisama mäel ringi ning teiste inimeste reaktsioon oli päris naljakas. Paljud nägid sellist asja ehk esimest korda ning meie viiekesti sõitsime lõpuks juba vägagi suure kiirusega ning tuhisesime kõigist mööda. Peale seda vahetasime suusasaapad mugavate lumelauasaabaste vastu ning tegime paar ringi ka lumelaudadel ning peale seda koju. Täna on meil hommik vaba, kuid pärastlõunal peame tööle minema. Hommikupoole käisime mäel, tegime 2 laskumist ning loobumusime sõitmisest äärmiselt halbade ilmastikutingimuste tõttu. Nüüd oleme juba kodus, sööme lõunat ning valmistume vaikselt tööle minema. Homme peaks meil samuti vaba olema ning ilmateade lubab päikselist ilma ja ka puudrivõimalused peaksid päris suured olema! Tsaoo!

We love mondays

Täna algas uus nädal ning esmaspäevad on meile aina enam meeldima hakanud. Miks ? Sest esmaspäeviti käime lõunapausil endale nädalavarusi ostmas, külmikus vaatavad vastu toiduvarud mitte tühjad restid. Täna ostsime lisaks toiduvarudele ka muud tähtsat kraami, majapidamistarbeid ning elu kodust eemal hakkab aina reaalsemana tunduma. Meile pole veel kohale jõudnud, et meil on oma elamine ning endaga peame ise hakkama saama. See tundub isegi põnevana, planeerida oma nädalat, kõik aeg on täidetud tegemistega ning aega niisama igavlemiseks ei olegi. Vabal hetkel koristame, parandame oma lumelaudu, teeme süüa ning kõike muud, mida vaja teha on. Lugesin delfi'st, et Eestis on ilmad päris krõbedalt külmaks muutunud, nii ka meil. Mitte küll nii külm kui teil, kuid siiski. Ka lund sadas meil juurde ning vaatepilt aknast muutub iga päevaga aina ilusamaks. Elu siin muutub iga päevaga aina positiivsemaks - nii nagu ka lootsime. Et alguses on raske - uue keskkonnaga harjumine ning peale seda muutub elu sujuvamaks ja lihtsamaks. Ka aeg tööl möödus täna üllatavalt kiiresti. Me oleme viimased päevad töötanud Ritaga koos, teinud suusahooldusi, laenutust. Tööandjad on Rita visadusest väga üllatunud, neil siin sellist vaatepilti tihti ei ole, et õrnema sugupoole esindaja kruvikeeraja kätte võtab ning teeb töö sama hästi ära või pareminigi kui paljud meestöötajad. Rita on hakanud nüüd ka masinaga suusahooldust tegema ning põhimõtteliselt teeb ta kõike seda sama mida minagi. Ka saksakeel on Rital kõvasti paremaks muutunud - ta saab pea kõigest aru, millest räägitakse ( isegi mul on sellega raskusi, sest kohalikel on ka saksa keelel korralik aksent juures ). Täna oli meil ka esimene laenutuskogemus - saksamaalt tulid meilt suuski laenutama 12 last ( 9-10 aastased) ning nende 3 järelvaatajat. Rita jagas nendele saapaid, kiivreid ning mina panin neile suuski paika. Peale seda tegime suusahooldust ning tegime kõike mida kliendid ja tööandjad vajasid - parandasime suusakeppe, reguleerisime suusaklambreid, monteerisime suusaklambreid. Homme pidi meil vaba olema, kuid viimasel hetkel toodi meile veel mõned suusad hooldusesse ning tööandja palus, et ehk saame hommikul need ära teha. Homme hommikul teeme siis need tema meeleheaks ära ning loodetavasti tunnikesega need ka tehtud saame. Peale seda otsejoones mäele ning mul on kella 10 paiku snowbike ( jalgratas lumel ) koolitus. Oeh, see tundub pigem õnnetusena kui õnnistusena, sest need imelikud riistapuud ei tundu just eriti mäel mingit lusti pakkuvat. Rita plaanib sellel ajal mäel pilte teha ning peale koolitust läheme koos sõitma. Veel teavitas tööandja, et mul on 27 ja 28 detsember privaatne suusakoolitus vene keeles. Selle peale vastasin, et mu vene keel piirdub paari sõnaga nagu juust ja koer ning mõninga lihtlausega. Lisaks mu nadile venekeeleoskusele ei oska ma ka absoluutselt suusatada. Ta ütles, et ehk siis ta mind sellele privaatkoolitusele siiski ei saada. Õnneks ta on väga mõistev ning ei mõistnud mind hukka. Mis siis veel... Täna sõime üle pika aja meeliülendavalt head õhtusööki - sealihašnitslid juustu ja singi täidisega koos kartuli ning salatiga.Iga 3 minuti tagant kõlas kas minu või Rita suust lause - oumaigaad kui hea toit. Õnneks oli pakis 4 suurt lihašnitslit ning seda naudingut saame lähipäevil veel nautida. Praeguseks siis kõik, kell on juba 20:44 ning on aeg magama minna, et homme värske olla. Meie eluke ongi siin juba selliseks muutunud, et 7 paiku on äratus ning hiljemalt 21:00 läheme juba magama. Tsaupakaa!

Lund sajab!

Lugesin delfi.ee'st, et Eestis pidi päris korralik lumeilm olema. Ka meil on 2 päeva järjest sadanud ning homme peaks mäel päris hea puuder olema. Homme on meil ka vaba päev ning seda ilma me mäele nautima ka läheme. Eile saime ka tööload ning meie ametlik töönimetus on lastejärelvaatajad. Praegu on meil veel väikese palgaga töö, kuid 19.dal hakkab päris asi pihta. 19.dets - 6. jaanuar oleme iga päev tööl, siis on esimene suusabuum Mayrhofenis. Loodan, et see nii hull ei ole kui nemad meile räägivad ning et see aeg kiiresti mööduks. Eile tegime moonisaiu, kuid ma suutsin taigna liiga vedela teha ning nendest tulin pigem moonikäkid. Kahju. Seeeest suutsin köögi täielikuks seapesaks muuta, mida õhtul mõnus koristada on. Meil on nüüd ka Austria kohalik number - 06647964183. Peaks mainima, et meil on iga kord vägagi raske teekond tööle. Kui lund sajab, siis see rännak mäest alla võrdub tavaliselt mäest alla libisemisega ning paari kukkumisega. Täna kavatseme ka esimest korda oma pesu pesta, eks näis mis sellest välja tuleb. Aga praeguseks lõpetan, ei oska eriti midagi kirjutada . Tsao!

Nõme ilm

Täna on meil vaba päev, kuid ilm meid ei soosi. Väga pilvine ja udune on, lund sajab - pole mõtet mäele minna. Nii kurb kui see ka pole :(. Lootsin et ehk Live-Webcam näitab mingit paremat uudist, kuid nii Penkenil, kui ka Hintertuxil oli webcami pilt vaid ühtlane hall mass ning sellise nähtavusega käisime varem Hintertuxil ning see ei olnud just kõige meeldivam. Nüüd siis mõtleme, mida oma vaba päevaga ette võtta - vist läheme Mayrhofenisse, sest vaja ka Austria number soetada. Peaks ka mainima et kohalik televisioon on väga nõme - kõik kanalid, mis siin on on saksakeelse pealelugemisega. Lund sajab praeguseks juba pääääris palju, ehk siis lähipäevil on oodata head puudrit. Aga olks, vaja end valmis seada, sest rong läheb varsti. Tahtsin just oma telefonist paar pilti ka teile siia laadida, aga ennäe - ma võtsin vale USB juhtme kaasa ( vihje Karinile - anna õige USB juhe Roni kätte, et ta selle siia kaasa tooks. See on selline väikese otsaga, peaks sama olema mis teie telefonidel ).

Tsao!

Päev mäel + lumelauakoolitus

Täna algas meie päev tavalisele rutiinile erinevalt - saime kaua magada. Äratuskellad sättisime 8:30 peale, kuid kell 8:00 oli uni juba läinud. Hämmastav, sest Eestis ei suutnud end enne kella 11 ennast üles ajada. Kell 10 pidime mäel olema ning 9:10 paiku hakkasime kodust mäe poole liikuma. Kell 9:24 tuleb meie lähedale peatusesse suusabuss ning sellele ka jõudsime. Bussijuht on väga muhe, varem võttis meid peale kohast kust peatust ei eksisteerinud ( viipasime sõrme ja kohe võttis meid peale) ning hiljem tagasitulles küsis kuhu minna tahame ning viis meid sinna ( ei tea kas see ta tavalisse teekonda kuulus). Kell 10 algas koolitus lumelauaõpetaja Hannesega, mis kestis kella 12ni. Nüüd oskame ka lumelauaõpet teha ning loodetavasti saame seda ka teha. Peale seda suundusime lumelauaparki ning vigurdasime veidi seal. Hiljem trehvasime lõunasöögipausil (võileivad + kraanivesi) Niclast ning meie ülemus Andreas andis talle pärastlõuna vabaks, et ta meiega sõitma saaks tulla. Niisiis tiirutasime kolmekesi mäe peal ringi sulgemiseni. Mäel oli ilm väga super - päike paistis, pilvisust ei olnud, lumi oli mõnusalt sulane ning oli soe. Mäetermomeetrid näitasid +10 kraadi, kuid ise pakun, et päris nii soe ei olnud. Siis suundusime alla gondli juurde ning mõtlesime korra, et ehk läheme alla ka afterskile, kuid baar oli põhimõtteliselt tühi ning otsustasime hoopis koju minna. Peale intensiivset mäepäeva on meie teekond koju lausa tappev. See mäest üles rühkimine ei ole just kõige lihtsam, superpalav oli ka. Kojujõudes kiire pesuskäik, asjad kuivama ning hakkasime sööki valmistama. Täna tegime Uncelbensi kanaliha ja riisiga. Veel tegime šokolaadikooki, mida homme ka mäele kaasa võtame, et energiat saada ( jah meil on homme ka vaba ! ). Kõhud said megatäis ning uni hakkab juba peale tikkuma ( kell on praegu 19:44). Kodused on ehk huvitatud millest me siin ka toitume - hommikuti sööme alati putru moosi/suhkruga ( seni oleme söönud kaerahelbeputru, homme teeme õhtusöögist üle jäänud riisist riisiputru) ning pudru kõrvale joome kohvi, vahest ka piima. Lõunati teeme võileibu ning õhtuti teeme midagi toitvamat, vahel joome toidukõrvale siinset odavat veini ( veini hinnad on ca 2-3 Euri, praegune 2 Eurine on suhteliselt halb, kuid üks kohalik vein Servus on väga hea ning maksab vaid 2.99). Õhtuti oleme söönud kas makarone (muna/juustu/ketšupi/vorstiga), friikartuleid/kartuleid võimaluse korral lihaga. Sellel nädalal on meie menüsse lisandunud ka kalapulgad, külmutatud pizza, unclebens ning hakkliha, millest teeme hakkliha kastet. Vot selline elu siis meil siin praegu, aga jah juba on meil uneaeg ning vaja homme värske olla ! Tsauks!

7. detsember

Hei,
kirjutan siin juba varastel hommikuminutitel. Meie päevareziim on aga juba selline, õhtuti hiljemalt ca. 21:00 magama ja hommikul kell 7:00 üles. See selleks. Eile käisime jälle oma nädalavarusi täiendamas ning meil on jälle süüa! Nii mõnus tunne :). Eile oli mul siis esimene palgaga tööpäev (pool päeva). Rita sai vaba päeva. Täna läheme aga mõlemad tööle ning oleme tööl terve päeva. Meid ootavad ees 9 kasti suusakeppe, millele tuleb otsad panna ning käepide korda teha. See võrdub umbes 300 paari, ehk 600 suusakepiga. Mõnsaa. Homme on meil tööst vaba päev, kuid meil on seeest mäel lumelauaõpetaja koolitus koos rootslase Niclase ja ühe parima lumelauaõpetajaga siin kohapeal. Hakkame siis lumelauaõpet ka tegema. Varsti hakkab siin põhihooaeg, see tähendab 14 päeva järjest ränka tööd. Oehh. Aga olks, ma söön oma putru edasi ja valmistume vaikselt juba tööks end ette!

Tsao

5. dets. 2010

Hei,

Täna oli kaua oodatud vaba päev, jei :). Sellest hoolimata oli äratus siiski 7.00, väike hommikusöök ja 8.30 saime juba tõstukijaamas Nicolaiga (töötab meiega koos) kokku. Ilm oli väga hea - polnud väga külm ning enamus ajast paistis päike. Hommikul saime sõita mõnusat värsket rada, hiljem läks küll veidi jäiseks ja tuulisemaks, kuid vähemalt ei tekkinud päeva lõpuni radadele suuri kuhjasi, nagu tavaliselt. Külastasiem ka valmimisjärgus olevat lumelauaparki ning seal oli valmis mõnus boxiliin, kus ka mõne uue triki ära õppisin. Lõunal tegime väikse võileiva pausi, ning siis pidi Nicolai lahkuma. Nimelt sõitsis ta täna Küfsbergi lumelaua instruktori pabereid tegema. Seejärel läksime meie lumelauapargi kõrval olevasse hütti pausi tegema ning võtsime ühed kakaod rummiga, et natuke sooja saada. Tavaliste saksakeelsete pop-lugude asemel lasti seal vahelduseks isegi midagi tuttavat. Seejärel tegime veel mõned sõidud, kuid olime juba päris väsinud ning otsustasime koju minna. Kojujõudes tegime jälle vanu häid makarone ning üritasime ka kartulikrõpse teha, mis just väga hästi välja ei tulnud. See selleks. Homme on minul taas vaba päev, aga Johannes peab pärastlõunal tööl olema. Hommikupoole läheme taas poodi nädala varusi koguma ning peale seda lähen mina võibolla jälle sõitma. Ciao!

Eelviimane praktika päev

Täna saime teada, et meie praktika lõppeb juba homme ning esmaspäevast hakkame pihta tundide üles märkimisega. Pühapäeva saime vabaks ning siis läheme juba Penkenile sõitma. Esmaspäevast hakkab siis juba ka töö pihta. Esimesed 10 päeva saame madalamat palka ( ei teagi palju ) ning siis hakkab ka õige palgaga töö pihta. Saime teada ka et 26. detsember - 6.jaanuar peavad kõik töötajad iga päev tööl olema, siis pidi olema esimene turistivool, siis hiljem pidi veel 2 korda nädal aega jutti tööd olema, ülejäänud aeg rahulikum. Tööle tuli ka uus töötaja praktikale - Niclas Rootsist, kes on siin samuti nagu meie - hooajatöötaja. Ta sõidab praegu iga hommik Saksamaalt tööle 2 tundi, sest pole veel majutust leidnud. Ka tal on praktika aeg nagu meilgi. Tööl on praegu juba üsna kerge olnud, täna oli rohkem passimist kui töötamist. Homme töötab Rita gondli all poes ning mina põhipoes ( esimest korda üksi laenutuses, vaid üleval poes on teised töötajad). Veel positiivseid uudiseid - saime teada, et saame enamasti Ritaga koos töötada põhipoes ning ka samadel aegadel. See on meie jaoks super uudis, sest kartsime et peame tihti eraldi aegadel tööl käima, mis oleks päris nõme olnud. Ja ei saa mainimata jätta ka meie perenaist ( üürija ) , ta on lihtsalt nii tore ja abivalmis. Nüüd naudime šokolaadikooki, mida tegime ning valmistume peagi juba magamaminekuks. Vabandust kui tänane postitus jube segane tuli, olen juba päris uimane ja väsinud. Loodan, et tekst on ikka loetav . Tsau!

Päev Hintertuxil ja minu elu esimene afterski

Täna oli meie esimene vaba päev tööl. Eile kaalusime pikalt kas pikalt magada ja puhata, või minna Hintertuxi liustikule sõitma. Mõlemad olime seisus 50-50 ning otsustasime vana hea mündiviske kasuks. Võitis Hintertux ning seda me ka tegime. Hommikul ärkasime üsna vara, sõima ning suundusime Mayrofenisse, sest Rital oli vaja uusi lumelauaklambreid ning ka fotot suusaõpetaja passi peale. Mõeldud-tehtud ning peatselt suundusimegi Hintertuxile. Ilm oli hommikul küll udune, kuid ilmaprogonoos lubas selgemat ilma liustikul, kuid see vedas meid alt. Hommikupoole oli ilm üsna okei - veidi udune, veidi sadas tipus lund. Tegime oma esimesed laskumised ning kõik tundus väga tore. Üks laskumine võrdus umbes 15 kuutsemäe laskumisega ( ehk isegi rohkem). Ilm halvenes aga üsna kiiresti ning olime sunnitud halbade ilmastikutingimuste tõttu suunduma tund aega enne sulgemist mäe jalamile - Tennesse (Hintertuxi after-ski baar). Alguses oli seal üsna vaikne, kuid rahvast voolas ja voolas kiiresti sisse ning juba tunni pärast oli korralik after-ski pidu käimas. Minu jaoks oli kõik uus ning väga huvitav, kõlasid saksakeelsed pop-lood, mis sarnanevad meil umbes Anne Veski lugudele. Kuid üllatavalt hästi läksid need ka meile peale ning meeleolu muutus kiiresti üsna rõõmsaks. Algselt plaanisime üsna varajase bussiga tagasi Mayrhofenisse sõita, kuid seegi lükkus edasi umbes kahe tunni võrra. Lõpuks olime mõlemad aga nii näljas ( veel hommikusöögi peal ), et istusime eelviimase bussi peale ning sõitsime Mayrhofenisse. Sealt edasi rongi peale ning rongiga meie külla - Hippachisse. Viimane 500 meetrit kodune oli lausa tappev, väsinuna mäest üles kõndimine pole just kõige kergem tegevus. Koju jõudes viskasime friikartulid ruttu ahju, praemunad praadima ning nüüd ootan pesemisjärjekorras oma korda.
Veel muud juttu : Tööl on olukord paremaks muutunud, tööd on muutunud lihtsamaks ning saime teada, et me ei ole ainukesed keda nii koheldakse ( 10 päeva ilma palgata, rasked tööd jne). Tööl on ka uus suusalaenutaja ja hooldaja Nikolai ( kohalik ), kes näeb välja umbes nagu 20 aastane, kuid on 30. Rääkisin temaga veidi ning tuli välja, et raske algus ei ole vaid meil, vaid ka tal. See oli isegi veidi rõõmustav, sest arvasime, et vaid meil on selline 10-päevane supertööreziim, kuid selline kord kehtib kõigile. Ülemus määras päevaks mind ,,bossiks'' ning näitasin Nikolaile kuidas suusahooldamine käib. Päris tore oli, ei pidanud ise asju tassima, vaid seda tegi Nikolai . :). Veidi õel ehk, kuid talle ei tundunud töö just vastumeelt ning oli valmis kõike tegema.
Nüüd hüppan mina pessu, siis naudime sööki ning varsti juba magama, et homseks end valmis seada. Pilte näete aga alles jaanuaris, sest siis saab Rita USB juhtme ning siis saame pilte arvutitesse laadida ning sealt omakorda internetti.

Servus! ( Austria kohalikus keeles tsau)