We love mondays

Täna algas uus nädal ning esmaspäevad on meile aina enam meeldima hakanud. Miks ? Sest esmaspäeviti käime lõunapausil endale nädalavarusi ostmas, külmikus vaatavad vastu toiduvarud mitte tühjad restid. Täna ostsime lisaks toiduvarudele ka muud tähtsat kraami, majapidamistarbeid ning elu kodust eemal hakkab aina reaalsemana tunduma. Meile pole veel kohale jõudnud, et meil on oma elamine ning endaga peame ise hakkama saama. See tundub isegi põnevana, planeerida oma nädalat, kõik aeg on täidetud tegemistega ning aega niisama igavlemiseks ei olegi. Vabal hetkel koristame, parandame oma lumelaudu, teeme süüa ning kõike muud, mida vaja teha on. Lugesin delfi'st, et Eestis on ilmad päris krõbedalt külmaks muutunud, nii ka meil. Mitte küll nii külm kui teil, kuid siiski. Ka lund sadas meil juurde ning vaatepilt aknast muutub iga päevaga aina ilusamaks. Elu siin muutub iga päevaga aina positiivsemaks - nii nagu ka lootsime. Et alguses on raske - uue keskkonnaga harjumine ning peale seda muutub elu sujuvamaks ja lihtsamaks. Ka aeg tööl möödus täna üllatavalt kiiresti. Me oleme viimased päevad töötanud Ritaga koos, teinud suusahooldusi, laenutust. Tööandjad on Rita visadusest väga üllatunud, neil siin sellist vaatepilti tihti ei ole, et õrnema sugupoole esindaja kruvikeeraja kätte võtab ning teeb töö sama hästi ära või pareminigi kui paljud meestöötajad. Rita on hakanud nüüd ka masinaga suusahooldust tegema ning põhimõtteliselt teeb ta kõike seda sama mida minagi. Ka saksakeel on Rital kõvasti paremaks muutunud - ta saab pea kõigest aru, millest räägitakse ( isegi mul on sellega raskusi, sest kohalikel on ka saksa keelel korralik aksent juures ). Täna oli meil ka esimene laenutuskogemus - saksamaalt tulid meilt suuski laenutama 12 last ( 9-10 aastased) ning nende 3 järelvaatajat. Rita jagas nendele saapaid, kiivreid ning mina panin neile suuski paika. Peale seda tegime suusahooldust ning tegime kõike mida kliendid ja tööandjad vajasid - parandasime suusakeppe, reguleerisime suusaklambreid, monteerisime suusaklambreid. Homme pidi meil vaba olema, kuid viimasel hetkel toodi meile veel mõned suusad hooldusesse ning tööandja palus, et ehk saame hommikul need ära teha. Homme hommikul teeme siis need tema meeleheaks ära ning loodetavasti tunnikesega need ka tehtud saame. Peale seda otsejoones mäele ning mul on kella 10 paiku snowbike ( jalgratas lumel ) koolitus. Oeh, see tundub pigem õnnetusena kui õnnistusena, sest need imelikud riistapuud ei tundu just eriti mäel mingit lusti pakkuvat. Rita plaanib sellel ajal mäel pilte teha ning peale koolitust läheme koos sõitma. Veel teavitas tööandja, et mul on 27 ja 28 detsember privaatne suusakoolitus vene keeles. Selle peale vastasin, et mu vene keel piirdub paari sõnaga nagu juust ja koer ning mõninga lihtlausega. Lisaks mu nadile venekeeleoskusele ei oska ma ka absoluutselt suusatada. Ta ütles, et ehk siis ta mind sellele privaatkoolitusele siiski ei saada. Õnneks ta on väga mõistev ning ei mõistnud mind hukka. Mis siis veel... Täna sõime üle pika aja meeliülendavalt head õhtusööki - sealihašnitslid juustu ja singi täidisega koos kartuli ning salatiga.Iga 3 minuti tagant kõlas kas minu või Rita suust lause - oumaigaad kui hea toit. Õnneks oli pakis 4 suurt lihašnitslit ning seda naudingut saame lähipäevil veel nautida. Praeguseks siis kõik, kell on juba 20:44 ning on aeg magama minna, et homme värske olla. Meie eluke ongi siin juba selliseks muutunud, et 7 paiku on äratus ning hiljemalt 21:00 läheme juba magama. Tsaupakaa!