16. detsember 2010

Küll see aeg möödub siin ikka kiiresti. Peagi on käes jõulud ning siis juba uus aasta. Päevad on möödunud tööl ning vahelduva eduga ka mäel. Eile hakkasime pärastlõunal tööle suunduma, kuid viimsel hetkel helistas tööandja naine ning ütles et me ei pea tulema ning võtke parem päev vabaks. See oli päris suur kergendus, sest koduseid tegemisi oli meil päris palju ning neid ei jõua pea kunagi peale tööd teha - väsimus on tavaliselt liiga suur. Niisiis täitsime oma vaba pärastlõuna pesu pesemisega ning tegime uuesti moonirulle, seekord tulid need jumalikult hästi välja. Peale pesu pesemist saime lõpuks lihtsalt kodus istuda, puhata, rahulikult süüa, vaadata telekat ning niisama olla.
Täna oli meil jälle hommik vaba, pärastlõunal töö. Ilm oli mõnus - päike paistis ning sademeid ei olnud. Hoolimata suurest külmast ( ca -14 mäel ), võis päeva mäel edukaks lugeda. Olime kohe varakult gondlijaamas ning jõudsime mäele üsna esimestena. Nii tuleks alati teha, kui Austrias mäele lähed, sest siis on rajad täiuslikus korras ning väga hea on sõita. Sõitsime mõned ringid mäel ning otsustasime lumelauaparki minna. Mõnus üllatus oli see, et palju oli juurde ehitatud. Lumelauaparke peaks sinna kõrvuti 4 tulema. Hetkel on valmis ,,lastepark'', mida sõidavad enamus sõitjad, sest see on soojendamiseks ja niisama lustimiseks väga hea. Ka on valmis Public park, kus on kõige crazymad reilid (raudtorud) ja boxid (kastid), mida mina näinud olen. Public pargis on ka kaks hüpet, mõlemad üüratult suured (ca 15m ) ning ehitamisjärgus on Pro park ( veel suuremad hüpped ). Ja kuhugi peaks veel üks park ära mahtuma. Arvatavasti see info on huvitav ainult Martinile ning teistele lumelauduritele, vanematele võib see kui mingi teine keel kõlada. Meie veetsime oma hommikupooliku lastepargis, kus oli 4 hüpet järjest ning umbes 10 boxi ( kasti). Umbes 2 tundi intensiivset harjutamist ja ei suutnudki enam väga seal sõita. Siis läksime ühele sinisele nõlvale buttereid harjutama ( niisama laskumise peal tehtavad trikid ) ning peale seda seadsime suuna Penkeni gondlijaama juurde, et rongiga tööle sõita ( suusabussid sellel ajal ei sõida - peab järgmisesse linna sõitma, kust rongi peale minna). Tööle jõudes ootas meid ees umbes 13 paari suuski, mis hooldamist vajasid. Peale nende seadsime korda lumelauariiulid ning monteerisime mõned suusaklambrid. Tööaeg läks väga kiiresti, sest tööd oli palju. Peale seda nagu tavaliselt koju ning nüüd istungi siin ja kirjutan postitust. Homme pidi meil olema täispikk tööpäev, kuid saime hommikupooliku vabaks - läheme jälle mäele, ilm peaks ka päris hea olema .
Kirjutan mõned tähelepanekud ka Austria kodanikest ja kultuurilistest erinevustest . Kõik inimesed, olgu nad kas võõrad või mitte, teretavad pea kõiki ning kostitavad sind naeratusega. Alguses oli see päris harjumatu, kuid nüüd oleme ka meie need, kes kõiki tervitavad. Võrreldes eestlastega tunduvad inimesed ka palju viisakamad. Kõik vabandavad või tänavad iga asja peale. Inimesed on pealtnäha väga sõbralikud ning abivalmid. Tegelikult isegi enamus on, kuid tihtipeale on ihnus see, mis mõnedel välja lööb ( meie tööandjad ) . Näiteks ei tahtnud nad anda meile superliimi, sest see on liiga kallis. Tasuta hooldust oma varustusele teha ei saa, peab maksma. Kuid üks teine töötaja, kes samas kohas pea 6 aastat töötanud on ütles, et Austria rikkad inimesed ongi sellised. Tema ( Daniel ) on seeest väga lahe, annab meile soovitusi, kuidas nendega toime tulla ning annab ka muid soovitusi. Näiteks pidime tasuta lumelaua hooldust siis küsima, kui neil meie abi töövälisel ajal vaja on. Meie tööandjad pidid olema väga jõukad inimesed, kuid seeest sõidavad nad umbes 1998 aasta Volkswageniga, tütar on oma raha eest soetanud aga tuttuue Audi. Ka lööb nende ihnus välja, kui mõni klient palub abi kõige lihtsama asjaga - klambrite asetamisega ( vajab umbes 1te minutit ning kruvikeeramisoskust) - see läheb ilmtingimatta teenuse alla. Suusahoolduse eest küsivad vahel rohkem raha, kui suusad rohkem tööd vajavad, kuid masin teeb kõik suusad sama kiiresti ära. Samas nad on seni olnud väga abivalmid ja sõbralikud, kuid see ihnus lööb vahepeal välja. Kuid meie ülejäänud töökollektiiv on väga lahe (kõik uued töötajad on lumelaudurid) - Daniel ( 27 aastane, kohalik, töötab samas kohas juba 6 aastat ja on rahul, kuid ütles et tööandjate iseloomuga peab lihtsalt leppima ) ; Niclas ( rootslane, 22 aastane, lõbus ja sõbralik) ; Nikolai ( Viinist pärit 30 aastane hipi, kes näeb välja nagu 20 ) ; Glen ja ta väga raske nimega sõber ( Belgiast pärit 22 aastased ülikoolilõpetajad, väga sõbralikud ja lahedad) ; Sander/Sonder/midagi muud ( Hollandist pärit noormees, kes on veits imelik, ei sobi teiste uute töötajatega väga kokku ) . Veel teistest kohalikest ( tulles tagasi sõbralikkuse ja abivalmiduse juurde ) - suusabussi juht on superlahe, alati naeratab kui meid juba näeb, ning teretab kohe, väljudes lehvitab ja ütles nägemist. Tihtipeale oleme olnud mäelt tulles ainukesed reisijad ning siis on ta küsinud lihtsalt, et kuhu sõita soovite ning viib meid meie soovi järgi kohta, kuhu palume. Ning see ei pruugi isegi ta tavalisse teekonda kuuluda. Väga tore ja muhe bussijuht! Siis meie üürijatest - Margit ( töötab nädalavahetuseti Penkeni tõstukijaamas piletimüüjannana, ülejäänud aja 5 kuuse Verenaga kodus) on väga abivalmis ja sõbralik. Ta on meile alati vastutulelik olnud ning vahest tundub, et ta on meie vastu ehk liigagi hea. Näiteks sõidutab ta meid iga esmaspäev poodi ( kodust on pood umbes 2km kaugusel, kuid mööda looklevaid mägiteid on see tee tunduvalt pikem). Siis kui me oleme palunud talt natuke kakaod ja natuke jahu laenata ( mõlemat ca 5 sl ), on ta toonud meile terve paki kakaod ja terve paki jahu. Tagasihoidlike eestlastena oleme võtnud ainult oma jao ning ülejäänud tagasi andnud. Ning eile viisime neile ka moonirulle. Ka ostis ta meile uue panni, sest eelmine oli päris halb. Ka veidi naljakas vahejuhtum kolmanda toiduaine laenamisega - palusime soodat ( ei teadnud täpselt, kuidas see saksa keeles on ning ütlesin Soda) ning ta tõi meile 1.5l mineraalvee ning vabandas, et tal soodavett ei ole. Seepeale seletasin talle, mida mul tegelikult vaja oli ning ta tõi mulle küpsetuspulbrit. Ka saame talt tolmuimejat laenata ja pesumasinat kasutada ning saime ka probleemita superliimi kasutada. Ka aitas ta meid telefonikaardiga, sest me ei teadnud täpselt mis me nüüd ostsime ning ta käis seepärast postijaamas, et selle kohta uurida. Tänu talle on meie elu siin kindlasti palju lihtsam. Tal on ka veel lapsi - 9/10 aastased poeg ja tütar Georg ja Maria. Tema abikaasa Michael'i kohta ei oska väga palju öelda, sest teda olen haruharva näinud. Niipalju tean, et ta on lihunik ning tema tehtud 7 suurt ja isuäratavat suitsuvorsti kuivavad garaažis. Rohkemate inimeste kohta ma lähemalt kirjutada ei oska, sest ei ole lähemalt rohkematega kokku puutunud va lumelauaõpetajad Ralf ja Hannes, kelle mõlema suud vahutavad kui nad räägivad, kuid nagu teisedki austerlased - väga sõbralikud ja abivalmid.
Kultuurilistest erinevustest - meie kodust ca 200m kaugusel on kirik, mille ees on ka väike kalmistu. Kõik hauad on väga ilusad - rohkete kaunistustega, peamiselt metallitöö, kuid mitte midagi ülepaisutatud. Iga päev on nad lumest puhtaks tehtud omakeste poolt ning reeglina põleb iga haua ees iga päev värske küünal. Inimesed käivad arvatavasti iga päev kalmistul. Inimesed on siin reeglina kõik usklikud. Ka meie köögis on ristilöödud Jeesus ning koridoris mõned religioossed loosungid. Inimesed käivad iga pühapäev kirikus. Usklikuse juurde tagasi tulles - kui me käisime linnapea juures end linna sisse kirjutamas, küsiti ka meie usku - vastasime eigentlich keine ( tegelikult ei olegi ) ning nii linnapea kui meie üürijanna hakkasid naerma.
Tulles kohaliku muusika juurde - pea kõik teavad kõiki laule ning ei pelga neile ka kõvahäälselt kaasa laulda. Muusika on umbes nagu meil Anne Veski / Ivo Linna rohke taustatümpsuga. Lauldakse peamiselt mägedest ning nendega seonduvast nt suusatamisest, ilmast, after-ski'st ( peale mäge minnakse baari ning võetakse mõned alkohoolsed joogid, vihutakse tantsu ja lastakse end lõdvaks).
Veel oskan öelda, et alkoholi liigtarbimist siin näinud ei ole, pole näinud ühtegi asotsiaali ning prügi maha ei visata. Tänavatel on isegi väga vähe prügikaste, inimesed pistavad prügi vist taskusse.
Uuesti prügi juurde tulles - prügi sorteerivad 99% inimestest. Ka meie! Prügi sorteeritakse siis - biojäätmed, klaas, pakendid, paber ning ülejäänud prügi. Alguses oli harjuda raske, kuid nüüd on süsteem juba sees.
Nagu arvata võib on ka linnade ilme teine kui Eestis. Siin on ühtlane alpimajakeste stiil, veidi sarnanevad Saksamaal ehitavate majadega. Linnatänavad on siin üsna kitsad, kuid alati väga korras ja lumest puhtaks aetud.
Erinevused toidulaual ning sellega seonduv - siin ostetakse tavaliselt pikemaks ajaks toit ette, näiteks kohe 6kg jahu, sama palju suhkrut, kast vett ja nii edasi. Ning üks erinevus mis mulle väga meeldib - KUKLID! Siin süüakse palju kukleid ning ka poes saad osta 8 kuklit 60 sendi eest ( 8 kuklit pakis - ca 8-9 krooni, see siis odavaim variant). Kukleid on erinevas suuruses, erineva värvi ja maitsega. Täielik kukliarmastajaparadiis. Muidugi on neid ka Eestis, kuid see pole ikka see sama. Liha on siin kõvasti kallim kui Eestis - ca 2-3 korda. Ja kilekotte poes käies ei kasutata, inimesed laovad asjad korvi ning seejärel aotosse. Tihtipeale on neil autos pesukorv või sellelaadne asi ning panevad oma toidud sinna.
Siis erinevus töö ja teenivusega - siin on peamised rikkurid farmerid, kes Danieli sõnul pidid väga-väga rikkad olema. Kuid maapinna hinnad on siin kallid. Seeest riik pidavat farmereid ja põllumajandust toetama, kas madalamate maksude või siis erinevate toetuste näol. Niisiis kõik Austriasse lehmi pidama!

Votttt selline pikk postitus seekord, kui midagi unustasin, siis lisan tulevikus ka selle!