Austrias on jälle palju lund, tänu millele saab palju radadel lustida. Pehmet lund on juba väga palju ning oleme Ritaga viimastel päevadel peamiselt puuderlund sõitnud. Kas rajalt väljas või suletud radadel. Hommik algas meie jaoks üsna nukralt, sest Rita unustas ühe oma kinnastest gondlisse. Ootasime ka pool tunnikest, mil see sama gondel uuesti ringiga gondlijaama jõuaks, kuid kinnas oli läinud. Õnneks oli meie ülemus vastutulelik, kes andis Ritale ühe uue kinda.  Kindad olemas ning läksime nagu eilegi alguses ühele suletud mustale rajale ning peale seda minu suurel soovil lumelauaparki. Harjutasime kõigepealt väikeses pargis, kuid pika järjekorra tõttu suundusime suurde. Kuna lund oli palju sadanud, siis oli hommikupoole üsna raske seal sõita, sest kõik hüpped olid lume all. Seetõttu suutsin ka ühe toru peal päris vastikult kukkuda. Mida aeg edasi, seda paremaks lumepargi seisukord muutus. Rita oli täna eriti tubli, sest ta ületas ennast. Nimelt proovis ta ühest päris suurest hüppest, mida ta varem kartis, trikki ( fs 180), mille ta ka kohe esimese korraga ära tegi. Sõitsime peale seda veel lumeparki, kuid üks hetk ei viitsinud meist kumbki enam seal väga olla, sest lumesadu lõppes ning ka päike hakkas pilve tagant kiikama. Suundusime jällegi ühele off-piste rajale, mille ise varem leidnud olime. Lustisime päris pikalt seal ning peale seda läksime suusabussiga koju. Peale seda mina korraks tööle ning Rita jäi süüa tegema. Täna kattis meie lauda kartulid koos šnitsliga. Väga hea oli!